Haige kuni terveks tõestamiseni
14 June 2021

By Abir Ballan & Helen Tindall

Kogu maailmas on COVID-19 pandeemia ajal ametlikku rahvatervisepoliitikat toetanud mure, et inimesed, kellel ei ole haiguse sümptomeid, võivad viirust edasi kanda. See on toonud kaasa sellised soovitused nagu üldine maskide kandmine, sotsiaalne distantseerumine, massiline testimine, kojujäämise korraldus ning koolide ja ettevõtete sulgemine.

“Asümptomaatiliste, kuid nakkusohtlike inimeste otsimine on nagu nõelte otsimine, mis ilmuvad heinakuhjast uuesti ja uuesti, eriti kui haigestumus langeb.” (Viide)

Mure, et SARS-CoV-2 võib levida ilma sümptomiteta inimeste kaudu, tulenes algselt ühest juhtumiaruandest. Väideti, et üks asümptomaatiline naine Hiinast oli levitanud viirust 16-le kontaktisikule Saksamaal. Hilisem uurimine näitas, et naine võttis teiste inimestega kokkupuutumise ajal tegelikult ravimeid gripilaadsete sümptomite vastu, mis lükkas asümptomaatilise leviku teooria tõendid ümber.

Nagu teisedki sagedased hingamisteede viirused, levib SARS-CoV-2 väljahingamisel, köhimisel või aevastamisel (Viide). Suurimad tilgad langevad kiiresti ja settivad maapinnale, samas kui kõige kergemad osakesed, mida nimetatakse aerosoolideks, võivad jääda päevadeks õhku hõljuma (Viide). Kui viirus on keskkonnas olemas, levib ja leiab see tee uute peremeeste hingamisteedesse piisavalt suures koguses (mida nimetatakse “viiruskoormuseks” või “nakkusdoosiks”), et neid nakatada. Teooriat, et nakkuse levib ka pindade kaudu (saastunud pindade puudutamine ja seejärel näo puudutamine) ei ole teaduslikult tõestatud (Viide).

Kõige olulisem COVID-19 riskitegur on kõrge vanus ja selliste põhiliste terviseprobleemide olemasolu nagu südame-veresoonkonna haigused, rasvumine ja 2. tüüpi diabeet (Viide, Viide).  Need tegurid aitavad kaasa nõrga immuunsüsteemi tekkele. Lisaks viirusega kokkupuutuva isiku tervislikule seisundile mõjutab isiku haigestumise tõenäosust ka keskkond, milles kokkupuude toimub. Nakkusohtlikud aerosoolid jäävad külmas ja kuivas õhus kauemaks hõljuma. Seega levivad hingamisteede viirused kõige tõhusamalt külmematel aastaaegadel (Viide). Külma ilmaga veedavad inimesed rohkem aega siseruumides, kus halb ventilatsioon viib õhku suurema kontsentratsiooniga nakkusohtlikke aerosoole. Samuti suurendab nakkuse edasikandumise ohtu rahvarohketes siseruumides viibimine (Viide, Viide & Viide). Lisaks sellele põhjustab päikese puudumine külmas ilmas madalama D-vitamiini taseme ja suurema vastuvõtlikkuse haigustele nakatumise korral (Viide).

SARS-CoV-2 viirusega nakatumine põhjustab mõnel inimesel COVID-19 haigestumist. Paljud inimesed on varem kokku puutunud teiste samalaadsete koroonaviirustega. Neil inimestel tekivad pärast SARS-CoV2-ga nakatumist kerged sümptomid või puuduvad need üldse, mis on tõenäoliselt tingitud eelnevast kokkupuutest tulenevast kaitsest. Mitmes uuringus on näidatud ristimmuunsust (Viide) (Viide) (Viide) (Viide). “Tõendid selle kohta, et osadel inimestel on rist-reaktiivne T-rakkude repertuaar tänu kokkupuutele varasemate koronaviirustega, on tugevad.” (Viide).

COVID-19 sümptomitega inimesed vastutavad peaaegu eranditult SARS-CoV-2 edasikandmise eest. Tõsine nakkus on tavaliselt tingitud sagedasest kokkupuutest SARS-CoV-2 suurte nakkusdoosidega, sellise mõju all on näiteks tervishoiutöötajad, kes hoolitsevad haigete COVID-19 patsientide eest haiglates või hooldekodudes (Viide) ja samas majapidamises elavad inimesed (Viide). “SARS-CoV-2 edasikandumise risk lähikontaktide seas suurenes lähtuvalt indeks- [algsete] haigusjuhtude raskusastmest.” (Viide)

Inimene, kellel ei esine COVID-19 sümptomeid, võib PCR-testi alusel SARS-CoV-2 suhtes positiivse tulemuse saada, mis ei tähenda tingimata, et ta on nakkusohtlik. See võib juhtuda neljal viisil:

  • Test võib anda valepositiivse tulemuse mitmete vigade tõttu testimisprotsessis või testis endas (Viide) (isik ei ole nakatunud);
  • isik võib olla viimase kolme kuu jooksul COVID-19-st paranenud (isik ei ole praegu nakatunud, kuid test võtab üles viiruse surnud jäägid);
  • isik võib olla pre-sümptomaatiline, st isik on nakatunud, kuid on veel haiguse varajases staadiumis ja tal ei ole veel sümptomeid tekkinud, või
  • inimene võib olla asümptomaatiline, st ta on nakatunud, kuid tal on juba olemasolev immuunsus (Viide) ja tal ei teki kunagi sümptomeid.

Asümptomaatilistel isikutel on viiruskoormus tavaliselt väga madal ja nakkusperiood on samuti lühike. Nad võivad siiski hingata välja viiruseosakesi, millega teine inimene võib kokku puutuda. Üldine tõenäosus, et haigus kandub teistele üle, on siiski tühine. Seega ei ole asümptomaatilised inimesed peamised epideemiate põhjustajad. Nagu dr Anthony Fauci USA Riiklikust Allergia- ja Nakkushaiguste Instituudist 2020. aasta märtsis märkis:

“Kogu hingamisteede kaudu levivate mis tahes tüüpi viiruste ajaloos ei ole kunagi olnud haiguspuhangute põhjustajaks asümptomaatiline ülekanne.  Puhangute põhjustajaks on alati sümptomaatiline isik”.

  1. aasta mais läbi viidud uuringus leiti, et ükski 455 asümptomaatilise inimese kontaktidest ei nakatunud SARS-CoV-2-sse, ning teadlased jõudsid järeldusele, et “mõne asümptomaatilise SARS-CoV-2 kandja nakkavus võib olla nõrk.” (Viide). Hiljutine uuring näitab, et asümptomaatiline ülekandumine samas majapidamises on minimaalne. 1000 asümptomaatilist ja eelsümptomaatilist isikut põhjustavad 7 uut nakatumist, samas kui 1000 sümptomaatilist isikut põhjustavad 180 uut nakatumist (Viide). Tõenäoliselt on asümptomaatilise nakkuse tegelik mõju isegi väiksem kui see arv, sest uuringus on kombineeritud asümptomaatilised ja presümptomaatilised isikud. Asümptomaatilise leviku oht õues oleks veelgi väiksem.

Hiljuti ümber lükatud teooria asümptomaatilisest nakkusest kui olulisest haiguspuhangute põhjustajast on olnud vastutav selle eest, et terveid inimesi on peetud kõndivateks bioloogilisteks ohuteguriteks. Tervete inimeste testimine, karantiinis hoidmine ja maskidesse panemine ei ole teaduslikult põhjendatud ja on seetõttu ebaeetiline. Näiteks maskid ei kaitse kedagi viirusega nakatumise eest. SARS-CoV-2 viiruse suurus on 1/10 000 mm ja võib iga sisse- ja väljahingamisega kergesti läbida meditsiinilisi või riidest maske. Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja ennetamise keskus (CDC) tegi avaldatud kirjandusest ülevaate ja tõdes: “Me ei leidnud tõendeid selle kohta, et kirurgilist tüüpi näomaskid oleksid tõhusad laboratoorselt kinnitatud gripi leviku vähendamisel, kui neid kannavad nakatunud isikud (allikakontroll) või kui üldse inimesed kannavad neid selleks, et vähendada nende vastuvõtlikkust viirusele” (Viide). Empiirilised tõendid (muidu sarnaste) maskikohustusega ja maskikohustuseta osariikide, piirkondade ja riikide kohta ei ole samuti näidanud mingit kasulikku mõju (Viide).

Mõistlik soovitus on paluda haigetel inimestel jääda koju, kuni nad on paranenud, mis võib kesta umbes kaheksa päeva (Viide). See iidne tavapraktika oleks säästnud maailma uskumatult paljudest kaasnenud kahjudest. Selle asemel, et raisata ressursse tervetele keskendudes, on meil aeg suunata tähelepanu haavatavatele inimestele, et parandada nende prognoosi ja ellujäämist. See strateegia hõlmab kolme põhikomponenti: ennetamine (D-vitamiini toidule lisamine, tervislik eluviis, haiguspuhangute kõrgperioodi ajal rahvarohkete siseruumide vältimine ning ohutu ja tõhus vaktsineerimine), sümptomite varajane ravi kõrge riskirühma puhul ning tõhusad raviprotokollid haiglaravi korral.

Photo by Linas Drulia on Unsplash

AUTORITE KOHTA

AUTORITE KOHTA

Abir Ballan, MPH

Abiril on taustaks rahvatervis, psühholoogia ja haridus. Ta on olnud koolides õpiraskustega õpilaste kaasamise kirglik eestkõneleja. Ta on avaldanud ka 27 araabiakeelset lasteraamatut. Abir on eriti mures noorte, eakate ja arengumaade inimeste heaolu pärast ajal, mil reageering COVID-19’le on olnud ebaproportsionaalne.

Helen Tindall

Helenil on magistrikraad rahvatervise alal ja 20-aastane kogemus rahvaterviseprogrammide juhtimises Austraalias ja välismaal. See hõlmab nakkushaiguste seiret, haiguspuhangutele reageerimist, tuberkuloositõrjet, viirushepatiiti ja vaktsineerimisprogramme. Ta on spetsialiseerunud laste terviseprogrammidele ja töötab praegu vabatahtlikuna Kambodža vaesunud kogukondades.

Publisher’s note: The opinions and findings expressed in articles, reports and interviews on this website are not necessarily the opinions of PANDA, its directors or associates.

Our News In Your Inbox

Subscribe to our newsletter

MORE FROM OUR SITE

COVEXIT: Interview with Nick Hudson

COVEXIT: Interview with Nick Hudson

The interview covers a range of fundamental aspects of the pandemic, including lockdowns; masks; testing; early outpatient treatment and vaccines; the Great Barrington Declaration; information and censorship; trends towards technocratic centralization and responses such as populism to counter them; the live data available at pandata.org and the role of the organization in the future.